Järgmine kord kui ärkasin, oli keegi kongi tulnud. Ütles, et poiss aja jalad püsti, aeg on ärgata ja särada ja nii ma siis läksingi. Ta vedas mind tiba ilusamasse ruumi, kus tegelikult ei olnud muud kui suur laud ja paar ärakulunud kontoritooli. Käskis mind sinna ootama jääda. Ütles veel, et varsti tuleb boss ja siis jagan matsu paremini.
Eks ma ootasin. Tükk aega. Jõudsin isegi lauapealsed kritseldused kokku lugeda ja aru saada, et siin on nii plaane peetud kui igavletud. Pluss keegi Rauno oli end pidanud tarvilikuks enda nime korduvalt taskunoaga jäädvustada.
Oleks mul nuga olnud, ei oleks ma seda kuidagi kasutanud, ega ka kritseldanud. Küll aga käes hoidnud. Noh, nii, igaks juhuks...
Ja siis ta tuli. Seesamune, keda bossiks kutsuti. Hiljem sain teada ka ta teise nime.
Vana Päss.
Eks ta oligi, ütleme nii, et täpselt selline nagu üks vana päss peab olema. Ta tuli rataste sahinaga.
Klassikalisel kombel, justnagu kellegi sünges filmis, ilmus ta nurgast ja varjust. Ilmus äkki aga aeglaselt. Tegi täpsed pöörded ning tõmbas end saatuslikult laua äärde, otse minu vastu. Ta jälgis mind pidevalt, soni alt ja tal olid vuntsid. Need jäid meelde.
 |
| Need jäid meelde |
Ta pani ühe käe lauale, rahulikult. Ei mingeid sõrmuseid, ei mingeid tätoveeringuid. Vaid lihtne, väsinud, töökas ja ootav käsi. Mitte nagu minu. Minu omad kõlbavad vaid klaviatuurile, kitarrile ja võib-olla ka kellegi naisterahva õlale. Tema omad, need paistsid tugevad, ja veider öelda, aga jah, kuidagi turvalised.
Vana päss tegi mulle järgneva pooltunniga selgeks rohkem kui ma küsida oskasin. Ta rääkis mulle baasist, kuhu mind toodud oli. Rääkis omadest ja teistest. Huntidest. Vanalinna allmaailmast. Sellest, et mind oli mu enda turvalisuse huvides raekojalt minema tassitud ja omade, virulaste poolele toodud.
See oli justkui mingi väikeste poiste mäng, mida suured mehed mängisid. Selle vahega, et mängurelvade asemel kasutati päris sõrmenukke ja nuge, rihmasid ja summutitega püstoleid. Neil oli kogu vanalinn nagu peopesa peal ja ära kaardistatud. Olid omad märgistatud tänavad, mis oli vere hinnaga kätte võideldud, kaotatud ja uuesti võidetud. Kui tänav enda kätte oli saadud, siis see andis õiguse tühjendada rumalaid ja rikkaid kohalikke või siis lihtsalt välismaalaseid.
Mina pidavat olema keegi vahepealne, ja süsteemiväline.
Vana päss oli olnud seniolevatest virulastest vanim olija, kuigi niiöelda nende bande või ordu oli loodud juba uue Eesti aja alguses. Siis kui KGB kontorid tühjaks jäid ja tänavad oma uusi peremehi ootasid. Hundid ja virulased ei olnud sugugi olnud esimeste tulijate seas, aga nad tulid ja jäid, sest suutsid oma töö kiiremini kui teised ära organiseerida.
Tegin sellest kõigest kaks tähelepanekut.
Esiteks. Millegipärast läks see kõik mulle kuidagi korda, see ärgitas huvi. Ei teagi, kas seepärast, et olin liiga kauaks oma müürimaailmas elanud ja mängudemaailma unustanud, või lihtsalt see, kuidas Vana Päss minuga oli, ja kui väljakutseid esitavalt ta minuga rääkis. Ei tea, aga mõtlen sellele tihti.
Teiseks. Mulle jäi mulje, et Vana Päss usaldab mind. Miks ta muidu sellest kõigest rääkis? Milleks mulle seda tarvis?
Seda kõike oli kuidagi palju. Ma ei saanud kõigest päris hästi aru, ei osanud kõiki otse kokku viia ning viimaks, kui ta mulle sõna andis, küsisin vaid üht.
Aga ta ainult naeratas, või irvitas, või tegi midagi vahepealset. Ütles, et küll saan, aga ennem tuleb täita ülesanne ja selleks on vaja, et meie vestlusega liituks ka Raido.
(loe edasi lk 4)
No comments:
Post a Comment