Raido teab (lk 4)

Jäin laua taha ootama. Vana Päss kadus oma ratastooliga uuesti kuhugi pimedusse, et siis naaseda suurt kasvu mehemürakaga. See vist oligi Raido. Kusjuures, päris korraliku pintsakuga!

Kui Raido tuli, siis ta vaatas ainiti mind. See pani ebalema. Justkui ta oleks öelnud: “Ma tean, küll, mis puust mees sa oled. Olen näinud sind teadvusetuna nii siin kui seal. Ega sust suuremat asja ei ole.”

Võib-olla olen ma selline, kes paneb liiga palju tähendusi sisse, kui inimesed mind vaatavad, aga mis sa teed? Kui keegi jõulise pilguga sind vahib, ei näita teisi emotsioonegi, mis sa siis tunneks? Mulle tekkib tunne, et minust tahetakse üle sõita ja teebki pisut alalhoidlikuks.

Muidu paistis Raido olevat Vana Pässiga selline paras paar. Üks väike ja kõhetu, eriti kui ratastoolis istub ning teine suur nagu mast, pulksirgena ta kõrval. Kindlasti on tal ka suured rinnalihased ja biitsepsid, mida ta hea meelega kasutaks! Nagu põkist bodyguard.

Vana Päss hakkas rääkima. Samal ajal võttis Raido välja ühe vanemat sorti tahvelarvuti. See helendas. Paistis, et mingi joonistusprogramm.

“Kuula nüüd tähelepanelikult,” kostis boss ja ootas, et ma noogutaks. “Meil on käsil üks plaan.”

Samal ajal tõmbas Raido oma jässaka sõrmega ekraanile joone ja siis teise. See tuli tal päris hästi välja. Ja kui ta joonistas, siis huuled olid tal kergelt kokku surutud ning paistis nagu ta näksiks hammastega alahuult. Olen täheldanud, et kui inimesed keskenduvad, siis nad teevad oma suuga imelikke asju.

Paistis nagu ta näksis hammastega alahuult

“Me tahame, et sa vastutasuks selle eest, et me su tänavalt ära koristasime, meile vastuteene osutaksid.”

Ma kuulasin. Ma muidugi ei olnud nõus sellega, et nende teguviis vääriks mingisugust heategu vastu, aga mis variante mul ikka oli? Neil oli plaan ja minult oodati kuuletumist. Kui ma oleks vastu hakanud, siis ilmselt pääsemislootus oleks veelgi väheroosilisem.

“Needsamad hundid, kellest ma sulle just rääkisin.”

“Jah.”

“Me teame, et täna lõunal peavad nad oma iganädalast koosolekut.”

Vana Päss tegi jutus pausi ja vaatas, kas ma ikka saan kõigest aru.

“Olgu.”

“Väga hea,” ütles boss. “Sinust võib meile täitsa kasu olla. On ju nii Raido?”

Raido noogutas ja ootas, et Vana Päss jätkaks. Ta vist tahtis väga joonistada.

“Nõndaks. Kõik, mida meil teha on vaja, on minna ja kuulata nende koosolekut pealt.”

“Meie kõik?”

“Ei-ei, ikka ainult sina. Aga see on meie plaan.”

“Okei.”

“Lähed sinna, kuulad pealt kõike, mida nad räägivad ja siis tuled siia tagasi. Kannad meile kõik ette.”

Ma ei saanud päris hästi aru, kuidas nad arvasid, et ma seda tegema peaks. Selline ülemäärane ootus ärritas natuke. “Mis ma lähen sinna ja teen sellise näo, nagu ma oleksin üks nende seast. Mingi juhatuse liige või? Nad ju saavad aru, et ma olen mingi võõras.”

“Ei, Ed. Kuula nüüd lõpuni.”

“Oota, kust te mu nime teate?”

Vana Päss osutas sõrmega mu kaela peale. “No muidugi me teame. Sul on see ketiga kaelas. Ma seda sinu asemel ei kannaks, aga olgu. Igaüks võib seda lugeda.”

“Aga siin on kirjas, et ma olen Edvin,” ütlesin ja katsusin oma metallplaadiga kaelakeed.

“No kõik Edvinid on ju Edid,” kostis Vana Päss ja irvitas. Või siis naeratas? Tundis ta kindlust või hoopis ebakindlust? Ma ei teinud sel ikka veel vahet.

Ja teadmine, et mind oli läbi otsitud, ei pannud sugugi hästi tundma. Et keegi tuleb ja vaatab su riiete alla. Kõhedaks teeb! Andsin iseendale sel hetkel tõotuse, et mitte kunagi enam ei võta ma vastu mingeid tundmatuid tablette, ega viska ka pilti eest.

“Ed. Kuula nüüd! Vaata siia. Raido joonistab sulle kaardi.”

Ekraanile ilmusid kriipsud ja jooned. Vanalinna tänavaterägastik, tuttav värk. Kõige keskele tekkis kuubik ja sinna tegi ta initsiaalid: “HH”.

“Hell Hunt.”

See oli pubi, kus koosolek pidi toimuma. Eks ma teadsin seda kohta küll. Seal on praed odava hinnaga, aga et seal mingi bande kokku pidi kokku saama, see oli mulle muidugi üllatus-üllatus.

“Panime sulle laua kinni. Nemad istuvad tagaruumis, sina sealsamas kõrval.”

Vana Päss selgitas, et muretseda pole vaja. Kõige eest olla hoolitsetud. Kõik, mida ma tegema pidin, oli siiras nägu ja selline äraootav olek. Nagu mu sõbratar hilineks. 

“Telli endale soe jook. Soovitavalt lihtsalt pakitee ja kui aeg venima hakkab, võta seinalt leht ja loe. Las nad arvavad, et sul on kohtumine ja su kaaslane hilineb.”

Sel hetkel mõistsin, et käes oligi päev, mil keegi teeb mulle selgeks, kuidas naisi sebida. Olen alati mõelnud, kuidas tüdrukuid välja kutsuda. Nüüd siis kaks allmaailma kaaki kuskil keldriruumis andsid õpetussõnu ja tegid jooniseid.

Otsi koht, kus kohtuda. Reserveeri laud. Telli soe jook ja kui üle lastakse, loe lehte! Väga lihtne!

Mõtlesin seda kunagi ka päriselt proovida. Kui ma muidugi mõne näitsikuga kohtun ja paras moment peaks tulema.

“Laud on sulle reserveeritud. Mine sinna pisut varem ja tunne ennast nagu kodus.”

“Aga kas nad mind kahtlustama ei hakka?” päirisin ja tundsin, kuidas kerge värin tuli kõhtu.

“Ähh, ära põe selle pärast. Kõige eest on hoolt kantud.” Vana Päss võttis põuetaskust väikse karbikese, võttis selle seest mingi asja ja ulatas mulle. “Näe, võta see. Ja vaata, et sa katki ei tee!”

Mingi vidin, mille ta mulle andis

(järgmine osa tulekul!)