See kõik algas sellest, et mul oli suur nohu ja nina oli kinni juba kolmandat päeva. Milline tüütus! Õnneks oli puhkus ja ma ei pidanud töökohas tatti luristama ja sain olla vähemasti omaette. Sain rahulikult süüa küüslauku ja lutsida pakkide viisi müntonit.
Oli vist lõunapaiku, kui otsustasin korra väljas käia ja raekoja apteegist endale midagi kangemat tuua. See polnud mu jaoks esimene kord. Tervisega on üldse viletsad lood. Sporti ma ei tee, ja niisama istuda mulle meeldib.
Mäletan, vist ema kunagi lapsepõlves ajas mind iga suvi, nii vara kui võimalik ujuma. Tahtis teha must mingit meistersportlast või säärast, aga asja sellest, nagu näete, ei saanud. Pealegi, mul on üsna kõhetud õlad ja lühikesed jalad, ja neist suuremat kasu teadupärast ei ole.
Peale paari suve kujunes ema utsitustest välja ka allergia vettemineku suhtes. Täiesti mõistetav, mu meelest, aga ema jaoks oli see müstika kuni ta surmani. Ta vist arvas, et me oleme sarnased...
Ühesõnaga. Läksin apteeki. Kõik, mida ma tahtsin oli kaks pakki Sudafedi, aga keegi uus klienditeenindaja (farmatseut vmt) pakkus uut toodet. Ütles, et tuli alles turule, aga Soomes kõik ostavad ja läheb nagu soe sai.
 |
| kõik pole kuld, mis särab |
Ma siis ostsin ka. Mäletan veel jõuluturu putkasid ja valgusteid, võtsin seal kaks sahmakat ja siis oli pilt taskus. Nii taskus kui veel olla sai. Ärkasin kuskil külmas keldris, ei teagi, kas kuskil kanalisatsioonis või kirikukabelis. Pea tagus lüüa. Ma hüüdsin. Kedagi ei tulnud. Vist vajusin uuesti ära.
Nina oli jätkuvalt kinni.
(loe edasi!)
No comments:
Post a Comment